Väga lihtne meeldetuletus, aga mine Sa tea - ehk on just Sinul seda praegu vaja!

Mistahes Su elus praegu ka ei toimuks - Sul on võimalik valida, kas keskenduda sellele, mida Sa nimetad probleemiks või suunata pilk lahenduste poole.

Vaadates probleemi, probleem kasvab. Keskendudes võimalustele, hakkad Sa nägema lahendusi.

Pea tahaks alati lahendada probleemi. Võtta see üksipulgi lahti, leida süüdlane, näha takistusi, uurida, arutleda ja anda hinnanguid. Ja probleem ei ole ju tegelikult mitte midagi muud, kui hinnang mingitlaadi olukorrale. Pettumus, et mingid ootuseid või tingimused ei saanud täidetud plaanipäraselt. Ja ainus probleemi eeldus ongi ootus, et miski läheb nii nagu loogiline ja ratsionaalne mõistus on seda ette kujutanud. Ei midagi muud. Sa ei ole ebaõnnestunud või läbi kukkunud! Teekond ei ole läbi, vaid on alles algamas.

Sest tead mis - probleem ei ole tegelikult midagi muud, kui ootamatu võimalus!

Võimalus teha midagi täiesti uutmoodi. Näha lahendust täiesti uues kohas ja uuel moel.
Koht, kus kasvada ja areneda.

Probleem loob võimaluse muutuseks.

Märka probleemi. Märka seda, kes loob probleemi ja nimetab midagi probleemiks. 
​
Aga vali olla suurem ja teadlikum, keskenduda võimalustele ja valida parim kõigist lahendustest, mille elu Sinu ette toob.

Manifesteerimine on äge termin. Ma usun, et Sa oled lugenud söögi alla ja natuke peale ka erinevatest tehnikatest, viisidest ja võimalustest, kuidas ligi tõmmata kõike mida Su hing (ja/või ego) ihaldab. Ma tean, et mina olen. Ja tõenäoliselt natuke peale ka veel!

Sõltumata kogu teooriast, tahan ma Sinuga jagada üht paar päeva tagasi tõestisündinud lugu.
Lugu, mis on imeline oma lihtsuses, ent milles oli minu jaoks päris mitu väga olulist meeldetuletust (nimetagem neid alljärgnevalt õppetundideks).
Ja mine sa tea - ehk on Sinulgi alljärgnevast midagi olulist enda teekonnale kaasa võtta.

Liigsetesse detailidesse laskumata - oli neljapäeva õhtu ja minu programm nägi ette kauaoodatud teerännakut. Otseloomulikult jõudsin ma täpselt õigeks ajaks (loe: jäin 15 minutit hiljaks) ja sain viimase vaba toolikoha täpselt kruusidega laua vastas. Otse minu ees seisis üliäge must-valge kroonidega kruus - jah, see sama, mida Sa ülaloleval pildil näed! Ma teadsin kohe, kui ma seda kruusi nägin, et just sellest tahan mina seekord oma rännakuteed juua.

Siin on tegelikult pikem taustalugu, miks kroonid ja see kruus minu jaoks praegusel eluperioodil nii sümboolsed on ning kuidas haakus selle kruusi nägemine minu viimaste nädalate sündmuste ja muutuste ning tegelikult ka eesootava teerännaku taotlusega, aga see pole hetkel kuigi oluline. Oluline on lihtsalt ära mainida, et ma ei tahtnud kruusi kruusi pärast, vaid kruusi selle sümboolse väärtuse tõttu.

* Õppetund nr 1: Sa võid arvata, et Sa tead mida Sa tahad ja mis Sulle meeldib (mulle on nt alati meeldinud teerännakutel teed juua klassikalistest sangata tassidest), aga siis näitab elu Sulle hoopis midagi täiesti uut ja palju ägedamat. Midagi, mis omab Sinu jaoks palju suuremat väärtust!
Ära klammerdu oma soovidesse ja sellesse, mis Sulle varasemalt on meeldinud, sest ainult nii saad Sa märgata seda, kui elu toob lauale midagi täiesti uut, mida Sa ei teadnud, et Sa üldse tahta võid pelgalt sellepärast, et Sa pole seda kunagi varasemalt näinud.  
Ole avatud uuele ja ole tähelepanelik iseenda suhtes, et ära tajuda hetk, kui miski Sinu sees plõksatab.

Igatahes, miski minu sees klikkis selle kruusiga kohe, kui ma seda nägin. Jõudsime peagi jagamisajani ja esimesed kolm kruusi võeti kätte. Kroonidega kruus oli kolmas ja ei ole raske arvata, kes istus kolmandal toolil! Ja siis alustati jagamist teisest otsast - mina sain ilusa triibulise kruusi ning kroonidega kruus asetati esimesele toolile.
Murdosa sekundi jooksul tajusin ma enda sees valikukohta. Solvuda ja olla õnnetu, et jagamist alustati minu jaoks valest otsast või teha midagi selleks, et saada see, mida ma väga tahtsin.
Kuidagi väga poolautomaatselt sirutas mu käsi kroonidega kruusi järele ja asendas selle ilusa triibulisega, mis minule kätte anti. 

* Õppetund nr 2: Vahel võib juhtuda nii, et elu ei ulata Sulle hõbekandikul seda, mida Sa tahad, vaid paneb Selle Su käeulatusse ja kontrollib kas Sa oled valmis võtma vastutust oma soovide või unistuste eest. 

Kuna naise jaoks, kelle toolile kroonidega kruus algselt asetati ei olnud kroonid kuigi olulised ning ta isegi ei märganud vahetust, oli tegemist olukorraga, kus keegi ei kaotanud. Hundid söönud ja lambad alles.

* Õppetund nr 3: Tee mis Sa teed, aga ära loo oma tegudega karmat! Ei endale, ega teistele.
Minu jaoks on selle loo juures eriti oluline kõrgemat tasakaalu puudutav detail. Õiglane vahetuskaup ja olukord, millest kõik väljuvad võitjana. Kui mina oleksin valinud solvumise või rebinud kroonidega kruusi välja kellegi käest, kellele see väga meeldis, midagi vähemalt samaväärset vastu pakkumata, oleks ilmselgelt tulemus kõigi jaoks vähem nauditav.
Energeetiline tasakaal on oluline, vahet pole mida Sa võtad või asemele annad - andmine ja saamine peavad olema tasakaalustatud!

Umbes viis minutit hiljem tekkis mul tunne, et ma tahaksin endale ka sellist kruusi.
Et mingi osa minust tahab nii suuremat uut teekonda, kui ka igal hommikul algavat uut päeva alustada just sellisest kruusist kohvi rüübates. Ja nii ma siis küsisingi, kõva häälega ja ilma igasuguse valehäbi või ootuseta, et kust see imeline kruus pärit on. Tol hetkel olin ma täiesti valmis kasvõi kohe peale rännaku lõppu sõitma kuhuiganes ja endale sellise kruusi hankima.

* Õppetund nr 4: Kui Sa midagi tahad - julge küsida. Kui Sa ei küsi, on vastus alati ei.

* Õppetund nr 5: Püüa seada elus võimalikult vähe ootuseid ja ole valmis ka ise panustama sellesse, mida Sa tahad.

Selgus, et kruusi päritolu ei mäletanud enam keegi, aga nii möödaminnes kõlasid sõnad: "kui Sulle see kruus meeldib, siis ma kingin selle Sulle". Ja ilma sekunditki mõtlemata oli minu vastuseks suur rõõm ja tänulikkus. Nii sõnades, kui emotsioonis!

* Õppetund nr 6: Ole valmis rõõmu ja tänulikkusega vastu võtma, kui elu kingib Sulle selle, mida Sa väga tahtsid!

Kaks imelist teeringi hiljem, kroonikruus mõnusalt sõrmede vahel, tekkis mul tunne, et tahaksin ka kolmandat. Kuna kaks ringi olid juba küllaltki pikad olnud ning suur hulk osalejatest sai juba soovitud selgus, siis kolmandat teeringi ei tehtud.

Ühtäkki käis mu sees veel üks plõks - kammoon - mulle kingiti kruus, millega ma saan minna koju! Minu kruusis on teelill! Laual on kann kuuma veega! Mis takistab mul kallata lillele vett juurde ning minna oma uue kruusiga privaatselt kolmandat teeringi tegema!?

* Õppetund nr 7: Märka võimalusi! Kõik mida Sa tahad on enamasti päriselt ka ainult ühe liigutuse kaugusel!

Kruus käes, lill sees, uus vesi lillel - ees ootas vaid kallistuste ring. Selgus, et mõned osalejad teadsid, et kroonikruuse saab Prismast (nüüd te siis teate, et kui kroonikruusi on vaja, siis vut-vut Prismasse). Mingiks mikrohetkeks tekkis nendele inimestele otsa vaadates minu sees mõte, et okei... äkki peaks siis selle kruusi ikka tagasi andma ja Prismasse minema. Et no vast äkki ikka ei ole ilus nii... Õnneks on mul siiski ka see teine - teadlikum pool - mis enamasti täpselt õigel hetkel tuletab meelde, et:

* Õppetund nr 8: Kui elu (läbi teiste inimeste) annab, siis võta vastu, ole tänulik, rõõmusta, naudi ja ära lase teiste arvamusel ennast kõigutada!


No ja see, mida Sa ülaloleval pildil näed, ongi üks üliõnnelik naine, oma tutika kroonikruusiga kolmandat teeringi tegemas :)!


Ehk siis lühidalt kokku võttes - julge märgata, julge tahta, julge otsustada ja panustada, julge küsida, julge vastu võtta, julge olla tänulik, julge märgata võimalusi ning julge jääda endale kindlaks! 

Kas Sa mäletad millal Sa viimati kukkusid?
Nii, et Su keha potsatas hooga vastu maad ja Su aju ütles, et see on halb ja valus?
Ja seda veel vihmase ja porise ilmaga?
Ammu?

Tõenäoliselt ammu, sest alalhoidlik osa meie sisemisest kompuutrist teeb igal hetkel kõik endast sõltuva, et vältida kukkumist, ootamatust ja haiget saamist. Igal tasandil. Ellujäämise seisukohast on kompuutri jaoks keha veel iseäranis oluline. Mistõttu suure tõenäosusega väldid ka Sina paljusid potentsiaalset ohtu valmistada võivaid olukordi, elad turvaliselt.

Kuni ühelt hetkel - täiesti ootamatult - tõmmatakse Sul vaip alt ära ja Sa potsatad vastu maad. Eks ikka selleks, et Sa mõistaksid, et kukkumine ei pea olema halb või valus, et seda ei pea alati püüdma vältida. Et murdosa sekundi jooksul on Sul võimalik valida ja otsustada, mida Sa tunned. Kas Sa tunned valu ja hakkad ennast hukka mõistma, et polnud piisavalt ettevaatlik, ei suutnud ette näha kõiki ohtusid... või naerad! Jah, naerad südamest - enda, olukorra ja elu üle.  Ja siis Sa mõistad, et tegelikult ei olegi üldse nii valus. Et Sinu ja kehaga on kõik okei. Ja valu möödub, kui seda mitte toita. Võibolla valid Sa veel hetke olla pikali seal mudas ja tunda, kuidas soojad vihmapiisad Su näole kukkuvad. Tunda, et tegelikult on päris lahe, kui vahel juhtub midagi ootamatut ja kontrollimatut, et ka siis, kui juhtub midagi, mida Sa tavaliselt püüad vältida, ei ole selles midagi nii tohutult valusat, halba või häbiväärset ja et peale pikali prantsatamist ei pea kohe jalgu alla ajama, pori maha pühkima, olema viks ja viisakas ning tegema nägu, et kõik on okei. Et kukkumine, kui selline, ei leidnudki tegelikult aset.

Ja kui Sa siis otsustad lõpuks püsti tõusta ja astud esimese sammuga kohe sügavasse lompi...  Saad Sa veelkord valida, kas tegemist on ühe "ilgelt halvasti alanud päeva" või tragikoomilise olukorraga. Nüüd ei ole Sa enam lihtsalt mudane, vaid ka märg. Ainsatest kohtadest, kust Sa hoolikalt teele jäänud lompe väisates olid suutnud kuivaks jääda.  Ja siis Sa taipad, et nüüd ei pea enam pori ega lompe vältima, et viks ja viisakas olla ning puhtalt ja kuiva jalaga koju jõuda.

Nüüd, porise ja märjana, võid Sa teha seda, mida Sa lapsena kõige rohkem nautisid - hüpata porilompides! Hüpata nii, et kusagil pole enam kuiva kohta! Hüpata teades, et üleni märja ja porisena koju jõudes, ei ole seal ees ootamas kedagi, kes Sind sellise "hooletuse" eest karistaks! 

Miks ma Sulle seda räägin?

Sest üle väga pika aja (päriselt, ma ei suuda meenutada, millal ma viimati selliselt kukkusin), libisesin ma täna oma hommikusel metsaringil ja kukkusin selili porri. Mõnusa hoo ja prõntsuga!
Ja mu riided pole tõenäoliselt viimase 25 aasta jooksul kunagi nii mustad või märjad olnud. 
Ja ma ei ole vist kunagi täiskasvanuna nii suure rõõmuga nautinud koduteel veel porisemaks saamist! 

Ning sõltumata kõksu saanud selgroost, mudastest riietest ja läbimärgadest tossudest - ei ole ma ennast vist väga ammu nii rõõmsa ja vabana tundnud! 

Mida ma tahan Sulle öelda - kukkumine on palju lõbusam, kui Sa arvatagi oskad! Kontrollist loobumises on midagi nii vabastavat, et seda on keeruline sõnadega edasi anda. Julge elada, julge kukkuda ja kui Sa juba oled selili mudas, siis ole piisavalt julge, et seda hetke nautida ja natukenegi enda ja elu üle naerda :)! 

Julge märgata ilu ja elu seal, kus Sind õpetati nägema ainult ohtu ja valu. 
​
Ja vastutasuks kingib elu Sulle vabaduse tantsida vihmas...

Mäletan, kui väga ma armastasin väikesena lugeda. See oli minu viis unistada, teha läbi sadu erinevaid seikluseid, kogeda ilu, uskuda armastusse ja õnnelikkudesse lõppudesse. Lugemine, muinasjutud ja erinevad lood olid minu viisiks kasvõi korraks sattuda teise reaalsusesse, kogeda midagi täiesti teistsugust. Ma armastasin muinasjutte ja unistamist.

Mida suuremaks ma sain, seda ma neid lugesin. Muinasjutud asendusid "kasuliku" lugemismaterjaliga ja kui mu laps hakkas kooliealiseks saama, kadusid muinasjutud mu elust sootuks. Vähemalt need, mida raamatute kaante vahelt leida võis.

Need teised, aga jäid. 

Tead ju küll - need muinasjutud, mida me juba väikesest peale endale räägime. Need, mis algavad raamatute näitel alguses väga optimistlikult ja imeliselt ning muutuvad radikaalselt peale seda, kui meie lähikondlased meid maapeale toovad ja teevad selgeks, et haldjast ristiemasid, väikeseid nõidasid, printse ja printsesse, imesid, ükssarvikuid, kõnelevaid kasse ja armastust, mis võidab kõik - pole päriselt olemas. Koos selle teadmisega muutusid ka minu muinasjutud. 

Jutud, mida me räägime iseendale enda, elu ja teiste kohta saavad alguse sellest, mida me pisikesena kogeme. Suuremaks kasvades need jutud muutuvad - sageli kurvemaks, süngemaks ja oi kui palju õnnetumaks. Kuniks sealt kaovad kõik muinasjutule omased jooned - imed, usk, lootus, ootamatud lahendused, õnneliku lõpu ootus ja maagia - ning alles jääb vaid kainestav draama.

Neid lugusid on erinevaid. Ühed räägivad meist endist. Sellest, millised me oleme. Õigemini sellest, millisena me end läbi teiste silmade näinud oleme või kuidas me mingite sotsiaalsete normidega suhestume. Milliseid hinnanguid on meile antud ning kuidas me end võrreldes ebarealistlike sotsiaalsete normidega ebapiisavana tunneme. Need on tavaliselt kõige kurvemad ja sado-masohistlikumad lood üldse. Need lood kajastavad meie enda minapilti.
Ma olen viimastel aastatel teadlikumalt pööranud tähelepanu sellele mida inimesed (sh. mina ise) enda kohta ütlevad. Kui vähe on enda kohta käivates sõnades soojust, armastust, empaatiat, mõistmist, aktsepteerimist ja kiitust. Kuidas me ütleme endale ja enda kohta asju, mida me ei ütleks isegi oma vihavaenlasele. Päris karm, mis?

Siis on meil kogemuslood. Muinasjutud kõigist hirmsatest (jah - imelised kogemuslood vajuvad tahaplaanile, sest ellujäämise seisukohast ei ole mõistusel ilmtingimata vajalik neid aktiivsena hoida) meiega minevikus juhtunud asjadest. Kõik traumaatilised olukorras elavad meie suures sisemises raamatus erinevate muinasjuttudena. Ja me teeme nendest muinasjuttudest omad järeldused, need mõjutavad viisi, mil me edasist elu ja järgmiseid ettetulevaid olukordi kogeme. Nagu igale kolme põrsakese lugejale on igaveseks meelde jäänud, et vaid pühendumuse ja raske tööga ehitatud kivimaja kaitseb suve lõppedes kurja hundi eest, õpetavad meie sisemised "kurja hundi" kogemuslood ehitama üha suuremaid ja kõrgemaid müüre enda ümber.

Lisaks lugudele enda ja mineviku kohta on meil veel palju teisi lugusid. Näiteks lood "teiste" kohta. Sest meile on õpetatud, et eksisteerivad "teised" - meist eraldiseisvad olendid, kes on alatasa potentsiaalselt ohtlikud. Ka nendel lugudel on oma taust ja koht meie minevikus. 

Ühed väga olulised lood on veel need, mis puudutavad meie tulevikku. Lood sellest, mis saab siis, kui me "suureks" kasvame. Millised me oleme, mida teeme ning millisena end näeme võrreldes nende "teistega". Kas kuri hunt sööb meid ära, kas prints saabub õigel hetkel, kas haldjast ristiema viibutab oma võlukepiga meile maailma kauneima ballikleidi. Need lood kajastavad meie sisemist nägemust endast ja elust.  Sellest, mida me saame ja mida mitte. Kes me oleme ja kuhu püüdleme. Kuidas meil läheb ja milline on meie elutee. Paljuski on need lood ajendatud meie kogemuslugudest ning toetuvad erinevatele hirmudele.

Ma ei räägi lugudest ja muinasjuttudest lihtsalt niisama. Nendega on tegelikult üks päris huvitav värk. Nimelt on need lood palju palju olulisemad, kui me arvatagi oskame. Lisaks meie meeleseisundile, defineerivad need lood ka selle, kuidas me ennast näeme, millisena oma elu kogeme, milliseid valikuid teeme ning milliseks oma tulevikku loome. Need on maagilised lood, millel on imeline võime muutuda reaalsuseks. Reaalsus ei ole aga tegelikult oma olemuselt mitte midagi muud, kui kõige usutavam muinasjutt. Ja me teeme alateadlikult alati kõik endast sõltuva, et muuta meie jaoks kõige usutavamana tunduv muinasjutt reaalsuseks.

Las ma räägin lähemalt. Kõige olulisemad muinasjutud on need, mida me räägime enda kohta. Kui me näeme ennast koledate, paksude, üksikute, õnnetute, abitute, ebaõnnestunute ja saamatutena, siis me hakkama alateadlikult tegema valikuid, mis meile seda kinnitaksid. Mulle on väga hästi jäänud meelde üks kunagine uurimus, mille kohaselt oli kõige rohkem kaaluprobleeme nendel inimestel, keda lapsena (sõltumata siis sellest, et nad olid normaalkaalus) paksuks nimetati või kes kogesid ühel või teisel põhjusel oma kehaga seoses häbi. Nendel, kelle teadvuses lugusid ülekaalust ei eksisteerinud, esines väga harva ka reaalseid kaaluprobleeme. Sama lugu puudutab tegelikult ka kõike muud - kui me räägime endale lugusid sellest, kuidas me oleme saamatud ja ebaõnnestujad, hakkame me endale teadmata tegema kummalisi valikuid, mis meil seda kogeda lasevad. Kui me peame ennast vaeseks, ei astu me kunagi samme ega tee valikuid, mis võimaldaksid meil püsivalt vastupidist kogeda. Me taasloome endale pidevalt olukordi, et kinnitada iseendale neidsamu lugusid, mida me endale jutustanud oleme. Kui me arvame, et teised inimesed on oma olemuselt pahatahtlikud ning tahavad meid ainult ära kasutada, siis me hakkame seda üha uuesti ja uuesti kokkupuutel erinevate inimestega kogema. Sõltumata sellest, kas nad siis oma olemuselt on "halvad" või mitte. Kui me tunneme, et me pole armastusväärsed, ei saagi me kunagi kogema tõeliselt armastavaid ja toetavaid suhteid. Ja nii on tegelikult kõigega. See lihtsalt toimib nii - peegelduste ja kinnituste maailm.

Lood meie minevikust panevad aluse lugudele meie endi kohta, mis hakkavad omakorda kujundama lugusid maailma ning meie tuleviku kohta. Ja saades aru, et kõigil nendel muinasjuttudel on üks ja sama autor - Sina ise - on võimalik neid lugusid muuta.

Muudad lugu ja muutub maailm. Lihtne, eks?

​Tegelikult ongi lihtne, kõik päriselt suured ja elumuutvad asjad saavad alguse millestki väikesest ja lihtsast - otsusest. Otsust on lihtne teha, kui oled kord juba enda sees toimuvast teadlikuks saanud. Edasi on vaja vaid sisemist ajendit ning püsivust ja järjepidevust.  See on ka miski, mis sageli osutub kõige suuremaks väljakutseks. Kuidas uskuda lugusid, millel pole näiliselt mingit tõepõhja all? Kuidas rääkida endale täiesti uut muinasjuttu, kui seda veel täna kogeda ei saa? Eks ikka sama lapsemeelse usu ja lootusega, millega me kunagi lugesime ja kuulasime lugusid päkapikkudest, haldjast ristiemast, ükssarvikutest ja teistest üleelulistest olenditest ning nende seiklustest.
Pea meeles, et seda lugu, mida nii Sina kui mina täna kogeme, oleme me loonud mitmeid aastakümneid. Mõned muutused käivad nipsust, teised võtavad pisut aega. ka iga värskelt ilmunud muinasjutt või raamat vajab natuke aega enne, kui see populaarsust kogub. Mõned saavad bestselleriks loetud päevadega, teised koguvad nädalaid või kuid hoogu.  Mis on aga kindel - muutus Sinu sisemaailmas - see uus imeline muinasjutt - toob alati kaasa muutuse välises. 

Selleks, et muinasjutt saaks populaarseks, peab ta olema põnev, ootamatu, maagiline, imeline ja ilus. Ta peab olema tõeliselt hea. Mitte teiste - vaid autori enda jaoks! Ning peaaegu kõik vapustavalt head muinasjutud saavad alguse unistusest. Mida suurem unistus, seda pikema ja maagilisema muinasjutu selle ümber ehitada saab. Ja üks tõeliselt imeline muinasjutt vajab kangelasi, vajab imesid, ilu, armastust ja maagiat! 

Mis saaks siis, kui me vaataksime üle oma muinasjuturaamatud, paneksime need austusega riiulisse ning alustaksime täiesti uue käsikirjaga? Kohe täna! Sellisega, kus peategelased on üleinimlikud, imelised ja pühad ning kus nad loovad midagi täiesti enneolematut - unelmate ennast, imelisi suhteid, parimaid viise ja võimalusi oma sisemise potentsiaali väljendamiseks? 

Kas Sina julgeksid muuta oma lugusid teades, et siis muutub peagi ka kõik Sinu elus?


Foto: Unsplash

Olen päris kindel, et rääkides energiavampiiridest tuleb kõigil kohe silme ette see üks konkreetne töökaaslane, tuttav või pereliige. See keegi, kes tahab saada rohkem, kui vastu annab. See keegi, kes meile endalegi märkamatult meid täiesti tühjaks imeb, jätab meid lahkudes tühja ja negatiivsena ning ilmub välja siis, kui taas uut energiaampsu vajab. Täna ei taha ma keskenduda erinevatele inimolendite toimemehhanismidele (andjatele, võtjatele ja kauplejatele), nendest räägime mõnel teisel korral.

Ma tahaksin rääkida sellest kõige võimsamast energiavampiirist, kelle eest ei kaitse meid ükski rituaal, kristall, talisman ega ka turvalised koduseinad. See tohutult võimas energiatarbija on alati Sinuga - ta Sinu enda mõistus. Muretsemine on näiteks üks väga eestlaslik (ja tegelikult üldse läänelikule ühiskonnale omane) tegevus. Jälgides oma kõnepruuki - me muretseme endale kodu, lapsed, elukaaslase, mõne ilusa pluusi ja toidu lauale. Meie sõnakasutus räägib palju sisemaailmas toimuvast. Soovitan Sulgi teinekord silma peal hoida sellel, millistest sõnadest Sa oma lauseid moodustad ning milliseid neist võiks hoopis teist energiat kandvate sünonüümidega asendada.

Meid on õpetatud muretsema ehk siis valmistuma halvimaks. Näiliselt saab haavatav ego end nii kaitsta potentsiaalse suure valu ja pettumuse eest, tegelikult seda ilma ühegi reaalse põhjuseta ette tundes. Vähemalt sama võimalik, kui see "kõige hullem võimalik lahendus" on võimalik ka "mistahes parim võimalik". Sageli selline, mida minevikukogemusele ja õpitud teadmistele-normidele tuginev mõistus ettegi ei suuda kujutada.

Mis kõige müstilisem, siis me tegelikult enamasti ei märka isegi seda, kui taas millegi või kellegi pärast muretseme. Me kulutame x-hulk aega, y-hulk energiat ja vastu saame... mitte midagi. Me kaotame oma resursse mitte midagi vastu saamata. Ja nii päevast päeva ning tuhandeid kordi päevas. Mõned teevad seda isegi öösel, laskmata kehal ja meelel puhata.

Me muretseme kas me jõuame õigeaegselt tööle, muretseme kas raha, aega ja toitu on piisavalt, muretseme oma tervise pärast, muretseme mida teised meist arvavad, muretseme tuleviku pärast, muretseme oma laste, elukaaslaste ja lähedaste pärast.
Mure-mure-mure = Energiakadu-energiakadu-energiakadu.

Kui me parasjagu ei muretse, siis pendeldab meie mõistus pidevalt mineviku ja tuleviku vahel. Enamus neid mõistusemänge imeb meist välja energiat, elujõudu, elurõõmu ja väge. Vastu saame negatiivsust, ärevust, hirmu, masendust - ühesõnaga midagi oluliselt madalama kvaliteediga emotsioonide paletist.
 
Kui Sa ei usu, tee proovi. Jälgi ennast alustuseks kasvõi ühe päeva jooksul. Ole teadlik oma mõtetest ja nendega kaasnevatest tunnetest. Ära proovi oma mõtteid tõrjuda või tähelepanu eemale juhtida, lihtsalt jälgi. Vaatle seda, kes mõtleb ilma temaga samastumata. Kui Sa seda kunagi varem teadlikult pole teinud, siis see võib alguses päris keeruline olla ning see, mida märkad ei pruugi Sulle kohe üldse meeldida. Aga ilma oma mõttemustreid märkamata ja tunnistamata, ei ole Sul võimalik selle võimsa energiavampiiri toitmist lõpetada. Oluline ei ole lõpetada mõtlemine! Mõistus on üks väga võimas tööriist, mida me pole päriselt õppinud kasutama. Me oleme talle andnud võimu enda üle, mitte vastupidi. Oluline on olla teadlik oma mõtetest ning mitte lasta mõtetega kaasnevatel emotsioonidel põhjustada reaktsioone (teisisõnu automaatpiloodil korrata mustrit, mis Sulle kannatusi põhjustab ning millest tegelikult vabaneda soovid). Teisisõnu, kui tabad end taas muretsemast selle pärast, kas jõuad hommikul õigel ajal tööle, jälgi seda mõtet. Kuula seda mõtet, aga ära tunne ärevust, mis tavaliselt selle mõttega kaasneb. Ning siis alles vali, kas tahad hakata ka seekord liikluses närviliselt siiberdama või kulged sisemist rahu säilitades hommikusele liiklusele omases tempos. Kui tabad end muretsemast nädala pärast maksmist vajavate arvete pärast, siis kuula oma mõtet, jälgi pinnale kerkivaid emotsioone ning vali. Kas tahad neid tunda või lased neil olla. Seejärel tuleta endale meelde hetke, kus Sa praegu oled ja seda, et arved vajavad maksmist alles nädala pärast. Sul ei ole vaja ette planeerida ja läbi mängida iga potentsiaalset olukorda, mis võib aga ei pruugi juhtuda.
Sa mängid ainult üht rolli, selles etenduses on ka väga palju teisi (sageli meie poolt kontrollimatuid) muutujaid!

Mida ma tegelikult selle postitusega öelda tahtsin, on see, et paljud väga hirmsad asjad, mille eest me ennast kaitsta soovime ja püüame, elavad meie enda sees. Väline maailm näitab meile mingitlaadi olukordi ja inimesi (sh neid keda hellitavalt energiavampiirideks nimetame) eks ikka üksnes selleks, et suunaksime pilgu sissepoole ja märkaksime lõpuks seda, kes tegelikult meid tühjaks imeb.

​Märka, püsi hetkes ning liigu särasilmil sisemist rahu säilitades edasi!

Minu teekonnal on mul olnud au läbi aastate kohtuda sadade, kui mitte äkki juba tuhandete väga ägedate ja teadlike inimestega. Tendents, mida viimastel aastatel eriti tugevalt olen märganud, on võidujooks valgusele. Teisisõnu võistlus, mille võidab see, kes esimesena ja kõige kirkamalt valgustub. Olen sel teemal pikemat aega väiksemates seltskondades sõna võtnud, täna juhatas aga miski mind selle pisut vastuolulise postituse kirjutamiseni.

Alustuseks on valgustumine minu jaoks väga naljakas sõna. Meie emakeel on nii põnev ja mitmekülgne ning kuna ma olen visuaalne inimene, siis sageli kui keegi valgustumisest räägib, jookseb minul silme ees video sellest, kuidas keegi või miski muutub valguks. 
Inglise keeles kasutatakse sama protsessi kirjeldamisega ka teist, minu meelest isegi sobilikumat terminit - "awakening" ehk siis teisisõnu ärkamine. Et protsess, mida erinevate terminitega kirjeldatakse on oma sisult sama, siis mind kõnetab "unenäost ärkamine" märksa rohkem, kui "valgustumine".

Mis siis valgustumine või ärkamine õigupoolest on?

Alustaksin sellest, mida valgustumine (ehk siis ärkamine) ei ole. Valgustunud inimene ei ole see, kes oma saavutustest kõige valjemalt räägib, valgustumine ei võrdu väga paljude ja võimalikult kallite koolituste läbimisega, valgustumist ei saa mõõta pühitsuste, diplomite või kellegi guru heakskiiduga. Ka väga vinge ekstrasensoorse ande avamine või avastamine ei võrdu sugugi  ärkamise või teadlikuks saamisega. 

Buddha võttis kunagi oma õpetused kokku "vabanemisena kannatustest". Vabanemisena inimmõistuse poolt loodud kannatustest. Teisisõnu on ärkamine ehk teadlikuks muutumine sügav sisemine protsess. Selleni võib jõuda läbi erinevate praktikate ning teiste teadlike inimeste toetusel, aga unenäost saad päriselt üles ärgata ainult Sina ise. Ning sageli selleks, et miski Sinus päriselt selle klõpsu ära teeks, peab Su eluline olukord muutuma teinekord vägagi kannatusterohkeks. Olgu siinkohal mainitud, et olen kuulnud ka eranditest.

Sa võid olla aastaid mediteerinud, õppinud, lugenud ja end koolitanud, aga kuni Sa ikka veel samastad end oma egoga ning lased oma mõtetel ja emotsioonidel end juhtida, pole Sa päriselt teadlikuks saanud. Saanud teadlikuks sellest, kes tegelikult elab Sinu kehas. Sellest, kelle tööriistaks siin selles füüsilises ja illusoorses maailmas on mõistus ja keha, milles Sa elad. Minu jaoks võrdub ärkamine vabanemisega vanglast, mille me endale (õigemini, millesse tuhandeid aastaid on panustanud ka ühiskond ning meie esivanemad) oma mõtete ja emotsioonidega loonud oleme. Valgustumine, ärkamine või teadlikuks saamine ning vabadus on kaks asja, mida ei saa leida kusagilt välismaailmast, need peavad leidma aset Sinu enda sees.  

Kui Sa oled leidnud ja loonud ühenduse selle ajatu ja kõigega ühendatud surematu endaga ning õppinud jälgima oma emotsioone ja mõtteid nendega samastumata, oled mõistnud, et see elu siin on vaid üks mäng paljudest, mida Sa oled juba mänginud ning võimalik, et mängid ka tulevikus, siis kaob hirm ja vajadus kellegiga võistelda, ennast võrrelda, mingitesse normidesse sobituda ja võidelda. Kaob ka hirm kaotada ning hirm mängu lõppemise (ehk surma) ees - sest Sa mõistad, et kui Sa soovid, siis saad alati mängida uuesti. Sa hakkad üha enam nägema ja tajuma end sellena kes Sa päriselt oled ning siis saad oma elutervet ego kasutada oma rolli võimalikult kvaliteetseks mängimiseks selles elus. Sa ei ole enam piiratud normidest, hirmudest, standarditest ja välismaailma peegeldustest ning mõistad, et kodu ja kõik, mis päriselt oluline, asub väljaspool mängulava. Et Sul on olemas kodu väljaspool seda füüsilist ruumi, mida koduks nimetad.

Kui vähemteadlike inimeste seas võidab endiselt see, kes surres kõige rohkem kõige kallimaid asju omab või siis see, kes kõige edukamalt seatud standardid ja ühiskondlikud normid täidab, siis tegelikult käib ka vaimses maailmas samalaadne mõõduvõtmine. Kes näeb paremini, kes teab rohkem, kes on valgustunum, kelle õpetus on õigem, parem või tõhusam, kelle kliendid on arenenumad jne-jne-jne. Ja ego saab toitu juurde! Taaskord - ei üldista! Paljud väga teadlikud inimesed jagavad oma teadmisi, nägemusi ja õpetusi suurel laval ning ajendatuna millestki palju sügavamast ja suuremast, kui egoistlik soov kedagi üle trumbata, kellestki parem olla või kellestki rohkem teenida.

Aga kas kellegi valgus saab olla kunagi eredam, kui kellegi teise oma? Milline on valgustumise mõõdupuu? Kellele on antud voli seda hinnata? Ning kuidas saab üldse hinnata või mõõta mõõtmatut? Kuidas saab võistelda olemises?

Kui me aktsepteerime seda, et ärkamine illusoorsest unenäost ning egoga-samastumisest on sügavalt individuaalne ja sisemine protsess, mis sageli ei leia aset mugavustsoonis, siis kuidas üldse saab keegi teine väidetavalt juba valgustunud inimene seda kõrvalt hinnata? Kas kellegi teekond saab üldse kunagi olla identne kellegi teisega? Ja kuidas me saame kahte olemist võrrelda läbi olemise silmade, kus mingit võrdlust toimuda ei saa?

Mina tunnistan, et olen seda mängu kaasa mänginud. Mitmeid aastaid tegelikult. Oli aeg, kus minagi olin korralik "vaimleja", kes käis koolituselt-koolitusele, kursuselt-kursusele otsides sealt midagi, mida sealt leida polnud võimalik.

Mulle on korduvalt "sügavalt valgustunud" inimesed öelnud, mida peab tegema, kus peab käima, mida praktiseerima ning kui mitu aastat peab mu füüsiline keha veel vananema, et ma nende teadlikkuse tasemele jõuaksin (eeldades, et ma sinna üldse jõuda tahan). See oli põnev egode toitmise protsess - keegi sai tunda end kellestki paremana ning keegi sai endale kinnitada, et pole endiselt ikka veel piisavalt hea. Irooniline on see, et ma pole valgustumist kunagi eesmärgiks seadnud ning ei pea end ka täna valgustunuks (ilmselgelt ei ole ma veel valguks muutunud, kui seda postitust trükkida saan).
Küll aga olen täna märksa teadlikum ja palju rohkem ärkvel, kui pool aastat, aasta, kaks aastat, viis aastat või kümme aastat tagasi. Neid klõpse, kus mu maailmavaade ning arusaamine endast ja maailmast on nö üleöö avardunud ja selginenud (siinkohal ei saa mainimata jätta, et sellele on minu puhul alati eelnenud sisemistest kannatustest tulvil periood), on olnud mitmeid ja olen päris kindel, et neid tuleb veelgi! Miski minus ütleb, et see on alles algus. Ja seda iga kord. Et teadlikkus, kohalolu ja mõistmine saavad muutuda veel ja veel sügavamaks. Et ma saan ühe rohkem ja rohkem olla see päris mina, kes elab minu kehas ja kellel on ego. See, kes ei samasta end oma rolliga ega eemalda end mängust, aga õpib oma ego kasutama parimal võimalikul viisil suurel laval selle rolli kõige ägedamaks täitmiseks!

Siit ka minu sõnum Sulle. Sisemine areng on üks väga vinge teekond! Isegi, kui see Sulle alatasa arenguks väga vajalikke kannatusi põhjustab. Kui Sa sellel teel oled, siis tagasi astuda ja mängida "normaalsust" enam ei saa. Seega, ka kõige süngematel ja haavatavamatel hetkedel, hoia siht valgusel - usu ja looda. Liigu edasi. Tee samm ja näed rohkem. Too tähelepanu endasse ja käi oma rada. Ära muuda oma teekonda ego-põhiseks võistluseks ning kui tabad end kellegiga võrdlemast, pane mõistus pausile. 
Pea meeles, et valgus, mille poole Sa püüdled, on alati olemas Sinu enda sees - Sul ei ole vaja seda otsida, osta või saada. See lihtsalt on. Sul on vaja vaid olla piisavalt kohal ja iseendas, et seda tunda, tajuda ja näha. Et olla see, mida Sa otsid.

Ja kui Su hing Sind mõnele vaimsele koolitusele, üritusele või rännakule juhatab, siis mine sinna kogema, olema hetkes, mitte otsima valgustatust. Sest viimase leiad Sa siiski ainult iseenda seest.
​