Kui teha kiire sissepõige minu tööalasesse kogemusse, siis see tundub pinnapealsel vaatlusel parajalt mitmekülgse ja kaootilisena, ent kummalisel kombel on üks asi alati viinud järgmiseni ning eelnevas “etapis” või ametis omandatud oskused, kogemused ja teadmised on olnud vundamendiks millelegi uuele (ka siis, kui tegemist on olnud justkui “teise valdkonnaga”).

Mainisin Sulle enne ka põgusalt, et ma olin loomingulembeline laps, kes kasvas väga ratsionaalses ja pragmaatilises peres, kus hinnati kõrgelt tarkust, haridust, asjade “õigesti” tegemist (mis ei lähe loomingulisusega kokku ning milles pole ma kunagi kuigi hea olnud), töökust ja kasulikkust.

Üks asi, mida paljud minu kohta ei tea on see, et ma olin väikesena vasakukäeline ning mind õpetati (“joonlauaga vastu näppe” meetodi abil) paremakäeliseks. See ilmestab hästi ka seda, mis toimus ülekantult muudes valdkondades.

Nii on mul kogu elu vältel olnud alati mingi loominguline väljund (hobi) ning ka mingi “päris” töö. Kusagil kahekümnendate keskel hakkasin ma nende kahega eksperimenteerima ning neid omavahel ühendama. See on tegelikult ka põhjus, miks on mul täna paralleelselt mitu väljundit ning miks ainult ühele (üdini ratsionaalsele või ainult loomingulisele) panustades lähevad asjad minu jaoks tasakaalust välja.

Selleks ajaks, kui ma täisealiseks sain, olin ma katsetanud (salaja) erinevate loominguliste eneseväljenduse viisidega (kudunud endale kampsuneid, kirjutanud luuletusi ja jutustusi, joonistanud jne) ning veetnud kõik suved tööd tehes. Ma olen pesnud kohaliku ehituspoe aknaid, töötanud alaealisena Rakveres toidupoes ning valmistanud burgereid tollal Marja tänaval asunud Tallinna Tagala pataljonis. Täna on sellele kõigele päris naljakas tagasi mõelda, aga samas omandasin ma kõigis nendes töökohtades olulisi oskuseid ja teadmisi, mida läks hiljem väga vaja. Lisaks tuli sealt tollal ka esimene raha, mille eest sain osta endale esimesed ilusad asjad (tee mis tahad, aga on ühe noore tütarlapse jaoks oluline).

Kui Sa oled olnud tähelepanelik lugeja, siis tead juba, et peale gümnaasiumi lõpetamist läksin õppima rakenduspsühholoogiat. Ehkki Mainor ei olnud mu esimene valik, oli see ainus koht, kus tollal psühholoogiat põhikoormusega õhtuti õppida sai. Ilmselgetel põhjustel käisin ma päeval täiskohaga tööl ning õhtud ja nädalavahetused veetsin koolis. Täna tundub minu jaoks utoopiana, tollal oli see minu jaoks lihtsalt normaalsus.

Igatahes asusin tööle nõrkvoolu valdkonda, alguses sekretärina (jah, ma olen muide ka paberitega sekretär ja tuleb tunnistada, et lugematu arv tunde, mida me seal tüütult masinkirja harjutasime, muutsid mu ikka päris kiireks trükkijaks) ning hiljem nähes turul olevat vajadust, avanes mul võimalus luua ettevõttesse nõrkvoolusüsteemide hooldusosakond. Ehk siis minust sai peagi hooldusjuht. Üdini asjaliku põhitöö ja õpingute kõrvalt nokitsesin vabal ajal oma hobide kallal - õppisin geelküüsi paigaldama, maalinguid tegema ning hakkasin ehteid looma. Mõni aasta hiljem sai minust ema ja paar päeva enne sünnitust tuli jääda lapsehoolduspuhkusele. Nii hakkasingi 2009. aasta lõpus tegelema oma loovate hobidega ning sõprade soovitusel panin 2010. aasta alguses ka esimesed enda loodud ehted internetti välja. Minu väga suureks üllatuseks tekkis ootamatult palju huvilisi, üks asi viis teiseni ning mõned kuud hiljem oli minust saanud juba ettevõtja (Tikobella, hiljem Miori). Just see “hobi” aitas mul tegelikult toime tulla ka siis, kui emapalk lõppes, jäin üksikvanema rolli ning lasteaiakohti polnud kusagilt võtta.

2011. aastal läksin tagasi palgatööle ning jätkasin mulle juba tuttavaks saanud valdkonnas, aga lihtsalt pisut teise väljundiga (ehk siis hakkasin tehnosüsteemide hoolduse korraldamise asemel tegelema kinnisvara haldamisega ISS Eesti AS-s). Taustal jätkasin oma “hobiga” ning veetsin vaba aja ehteid valmistades ja müües. Kuna see asi kogus tollal hoogu, siis ühel hetkel tuli välja, et “hobi” on tulusam ja toidab hinge ka palju rohkem, kui põhitöö. Nii tegingi valiku ning lahkusin palgatöölt ja pühendusin oma asjale. Kinnisvara jäi aga mind saatma sellegipoolest. Nimelt sain järgneva viie aasta vältel lähemalt tutvuda kinnisvaraarenduse. (valdavalt Pelgulinnas asuvate) majade pööningu arvel renoveerimise, pööningukorterite väljaehitamise ning nende turundamise ja müümise põneva maailmaga. St ma tean Lenderi-tüüpi majadest palju rohkem, kui keskmine eestlane normaalseks pidada võiks. Kuna olin nö ühe jalaga valdkonnas sees, siis mingil hetkel tehti mulle ettepanek tõsta ka teine jalg uuesti kinnisvarahalduse maailma ning ma ütlesin jah. Tollel ajal oli mul endiselt ehteäri ning sinna kõrvale oli tekkinud juba ka Kristallimaailm (hakkasin ehetes kasutama üha enam looduslike materjale ning jõudsin suure ringiga tagasi kristallide ja mineraalide maailmani, mis hakkas mind seoses iidse Egiptusega huvitama juba varajases lapsepõlves). Kristallimaailm sai ka muide alguse väga orgaaniliselt - väikesest blogist, kus jagasin oma avastusi ja teadmisi. Kristallimaailmast sai pood ennekõike seetõttu, et mul polnud võimalik Eestist hankida mineraale, mille vastu suuremat huvi tundsin ning välismaalt neid ükshaaval tellida ei saanud. Nii tuli tellida mingeid asju hulgi ning ühel hetkel turgatas mulle, et mis ma neist ikka hoian - teeks väikese e-poe. Muide, Kristallimaailma e-pood saigi alguse reaalselt 10 erinevast kaubaartiklist ja kokku ca 50 tootest.
Samal ajal, kui ma Kvarto Kinnisvarahalduses erakordselt mitmekülgset portfeli haldasin, kolmekeelseid üldkoosolekuid korraldasin (mis on muide parim avaliku esinemise ja seejuures vaenulike rahvamasside haldamise koolitus üldse) ning otsisin omaniku esindajana kesklinna korteritesse ja äripindadesse sobivaid rentnikke, hakkasid mu “hobiärid” taas kasvama ja rohkem tähelepanu nõudma. Lisaks tekkis mul mitu põnevat ideed, millega tahtsin samuti katsetada ning mingi killuke kvaliteetaega pidi jääma ka tollal 6-aastasele pojale.

Nõnda tegingi 2015 aastal julge otsuse, lahkusin palgatöölt, tegin kinnisvara valdkonnaga lõpparve ning läksin õppima Holistika Instituuti (miski, mida ma tahtsin teha juba aastaid, aga mis polnud lapse ning kõigi tööde ja ettevõtmiste kõrvalt varem võimalikuks osutunud). Tegemist oli minu jaoks ka ühe eluetapi sümboolse lõpu ning uue algusega. Ääremärkusena tasub muidugi mainida, et “lõpparve kinnisvaraga kümme aastat tagasi” väljendub praktikas nii, et tegelikult tänaseni aitan ma sõpradel ja tuttavatel (kes oskavad küsida) kinnisvarakuulutusi sõnastada, kinnisvara “kaubanduslikult atraktiivseks” muuta ja seda sobivalt jäädvustada või siis “musta karbi potentsiaali ja visiooni” müüa.

Fun fact, mida teavad ka ainult vähesed asjasse pühendatud - ma olen elu vältel teinud ka muudes valdkondades väga palju “salajast copywrinting’ut” ehk siis aidanud tuttavatel ja sõpradel kodulehti luua, enesetutvustusi, teenuste ja toodete kirjeldusi lihtsalt ja tabavalt sõnastada ning nii mõnedki ametkonnad ja investorid on näinud minu käe alt läbi käinud äriplaane. See on minu jaoks olnud üks nendest “kingsepp ja kingad” valdkondadest - enda asju on lihtsalt ja tabavalt sõnastada keeruline, teiste puhul aga “kõige lihtsam asi, mida teha”.

Jätkates aga ajaloo lainetel, siis 2015. aastal avasin ma Kadaka teel Loovuse Ruumi, kuhu hiljem tekkis ka esimene Kristallimaailma “füüsiline pood”. Nimelt hakati mult küsima lisaks ehetele ka võimalust neid ise luua ning nii jõudsingi vaikselt erinevate töötubade ja koolituste korraldamiseni. Väikestest meisterdamisõhtutest kasvasid välja meelelahutusliku varjundiga eneseteadlikkust tõstvad ja avardavad koolitused ja töötoad. Erinevaid loovaid tegevusi olen vahemikus 2015-2019 teinud päris põnevate koostööpartneritega, kelle hulka kuuluvad Kaitseliit, Rahandusministeerium, Südameapteek, Mercedes Eesti ning lugematu hulk väiksemaid ettevõtteid ja seltskondi.
2016. aastal kolis Kristallimaailm suuremasse ruumi Mustamäe tee 8 (kus hiljem sai laienetud veelgi suuremale pinnale) ning peagi järgnes Mustamäe tee 6 kõrvalhoonesse ka Loovuse Ruum.
Vahemikku 2015-2019 jääb veel mitmeid muid põnevaid ettevõtmiseid - helmeste ja käsitöötarvikute e-pood, kleidilaenutus, joogastuudio jpm. Osa neist olid heaks õppetunniks selle kohta, et mõned asjad elus on vaja ära teha lihtsalt selleks, et aru saada mida (või kuidas) sa teha ei taha!

2019. aastal kolis Kristallimaailm Vanalinna Aia tänavale ning koolitusruum Mustamäele Laki tänavale. Seda, mis 2019. aasta lõpus juhtus, ma ilmselt Sulle meenutama ei pea ning tõenäoliselt oskad juba aimata, milline mõju oli see kaubanduse ja teenindusega seotud ettevõtjatele.

2020. aasta oligi minu jaoks lepingute lõpetamise, tagajärgede lappimise, “haavade lakkumise”, “eneseusu taastamise”, eneseanalüüsi ja edasi liikumise aastaks. Kallis kogemus, mida ma täna tagasi vaadates pean ülimalt oluliseks ja väärtuslikuks õppetunniks. Nii äriliselt, kui isiklikult. See kogemus viis mind vajaduseni suunata objektiivselt kriitiline pilk enda sisemaailmas toimuva poole, seada kahtluse alla mingid sisse juurdunud käitumismustrid ning õppida veelgi paremini emotsionaalselt keerulistes olukordades toime tulema. See oli ka aeg, kus hakkasin üha enam toetuma sellele, mida olin enda kohta viis aastat varem Human Design süsteemist teada saanud ning tulin tagasi konfliktilahendamise ja emotsioonide juhtimise tehnikate juurde. Olin Human Design süsteemi varasematel aastatel ohtralt Kristallimaailma poe ja erinevate koolituste / konsultatsioonide klientide peal katsetanud (ennekõike eesmärgiga aru saada, kas see ka teiste puhul paika peab ning mis kasu sellest siis ikkagi olla võiks), aga polnud kunagi varem seda kuigi avalikult jaganud. 2019 aastal (tegelikult vahetult enne pandeemiat) tegin oma sõprade palvel ka esimese töötoa. 2020. aastal süvenesin süsteemi hoopis teise pilguga ning hakkasin seda ka avalikumalt jagama - mulle tundus, et ka teistel võib keerulisel ajal teadlikust enesejuhtimisest väga palju kasu olla. Nii sündiski Minu Human Design blogi. Naljakas on mõelda, kuidas mul polnud tollal õrna aimugi, milline teekond mis ees ootab. Ma arvasin, et jagan lihtsalt seda, mida olen õppinud ja omandanud ning siis, kui mõni mu tuttavatest taas midagi küsib, on hea neile kohe vastavasisulist postitust jagada. Sisuliselt aasta aega kirjutasingi postitusi umbes sajale jälgijale, kellest pooled olid minu enda sõbrad või kliendid Kristallimaailma poest, kellele olin sellest kunagi varem juba rääkinud.
Üsna peagi tehti mulle ettepanek teha esimene avalik Human Design alane koolitus, mis viis välja selleni, et jõudsin Zoomi ja ülejäänu on juba ajalugu. Esimesel Zoomi koolitusel 2021. aasta alguses osales 4. inimest. Tänaseks on erinevatel Human Design teemalistel koolitustel osalejaid olnud kokku üle 2000! Veelgi uskumatum on mõelda, et 2024 aasta lõpus ilmunud raamat on jõudnud juba üle 3000 inimese kodudesse.

Veel enne, kui Human Design süsteemi edendamisest, õpetamisest ja ka praktilise eneseteadlikkuse tööriistana muudes valdkondades (suhted, äri) kasutamisest sai märkamatult minu peamine tegevusala, jõudsin aasta aega õpetada Tallinna Arte Gümnaasiumis kümnendikele psühholoogiat. See oli üks hinge toitvamaid ja tähendusrikkamaid tegevusi ning samas aitas väga hästi nähtavale tuua ka selle, millised probleemid on tänapäeva noortel ning kui aktuaalsed on kõik eneseteadlikkuse, suhtlemisoskuste, emotsionaalse regulatsiooni ning emotsioonide juhtimisega seotud teemad. Juba siis otsustasin, et tahan jagada ka kõike seda, mida olen selles vallas õppinud ja omandanud ning lootuses, et oluline info jõuab ka noorteni.
Kompott sellest, mida olen ise läbi teinud, mis mind sütitab, erutab, tähendusrikkana tundub ja samas aitab ka mingil moel mõnda aktuaalset sotsiaalset probleemi lahendada, ongi see, millega ma täna tegelen.

Et monotoonsete asjade samal moel tegemine ei ole minu jaoks ning mul on vaja stimuleerivaid “probleeme”, mida loominguliselt lahendada, siis meeldibki mulle samu tööriistu erinevates valdkondades kasutada või siis vahepeal uue vaatenurga saamiseks eemalduda ühest tegevusest ning panustada millessegi muusse, et siis taas värske pilguga naasta.