Tätoveeritud inimesed ei sobi vaimset tervist edendama?

Kas sa oled kunagi leidnud ennast olukorrast, kus kaine mõistus soovitab vaikida, aga miski riivab nii sügavalt, et lihtsalt ei saa…?!

Minu jaoks on see nüüd üks sellistest kohtadest

Tee, mis tahad, aga kellegi teise pelgalt isiklike esteetiliste eelistuste või isikliku arvamuste najalt stigmatiseerimine ning teise inimese pädevuse tühistamine tema välimuse tõttu - eriti abistaval ametil, vaimse tervise valdkonnas ning sisuliselt teise samas valdkonnas tegutseva inimese poolt - on miski, mida on keeruline vaikides kõrvalt vaadata.

Iial ei tea, millal kollektiivsest vaikimisest saab vaikiv nõustumine ja sõltumata sellest, kas Sa nõustud minuga või mitte, siis mina ei saa isiklikult rahulikult magada, kui peaksin vaikimisi nõustuma “väärtushinnanguga”, et “sinu välimus = sina” + kui Sa millegi poolest mingist kirjutamata normist või standardist erined, siis ühiskonna “kõrgemates kihtides” (mingites valdkondades, ametitel) Sulle kohta pole!

Sest see, mis praegu paljudes kanalites kõlama jääb, on - “Me hindame pakendit üle kõige ja kui see vastab meie standardile, siis suva sisust” ja kas see on ikka sügavam väärtus, mida me tahame ühiskonnas edendada ja oma lastele edasi anda?

Lisaks sellele - kuhu peaksid pöörduma kõik tätoveeritud või rõngastud vaimse tervisega kimpus olevad noored, kui vaimse tervise nõustajad avalikult juba selliseid “väärtushinnanguid” jagavad ja edendavad?!