See, kust me tuleme ei defineeri küll seda, kuhu me välja võime jõuda, aga mõjutab tugevalt valikuid, mida me oma teekonnal teeme. See on pidanud paika ka minu puhul.
Ma kasvasin Lääne-Virumaa väikelinnas oma vanavanematega. Raamatud, loomad ja loodus olid mu parimad sõbrad ning mäletan, et enne kui ma teada sain, mis elus võimalik on ning kuidas asjad “päriselt” käivad, tahtsin suureks kasvades saada võluriks.

Mulle tundub, et olin väikesena ülimalt loominguline tüdruk. Mulle meeldis ilu ning mäletan, kuidas sain korduvalt vitsa selle eest, et lõikasin salaja vanaema tutikatest kardinatest ja seelikutest välja tükke, et õmmelda oma nukkudele ilusaid kleite. Kõik muud laulmise, tantsimise ja kunstiga seotud unistused purunesid ka juba algklassides - küll ei osanud ma oma “omapärast” häält kasutada ja viisi pidada (muide, alles pea 30 aastat hiljem sain ma päriselt teada, et laulmine ei ole muide kaasasündinud anne, vaid omandatud oskus), küll ei saanud ma tantsida - valikuid polnud tollal just kuigi palju ning rahvatantsu jaoks sobivat partnerit oli ühe pika, kohmaka ja ebapopulaarse tüdruku jaoks võimatu leida ning kunstiõpetaja tagasiside vormis “Sa oled täiesti andetu” tapsid igasuguse loometuhina juba varakult.
Nii jäingi kõrvalt vaatama, kuidas teised tegid seda, millest mina vaid unistada sain.

Aga miks ma seda Sulle siin jagan?

Sest just sealt sai alguse teekond, mis on mind toonud tänasesse, mõjutanud minu huvisid, valikuid ja otsuseid ning seda mida, miks ja kuidas ma täna teen.

→ Kui ma oleksin kasvanud suurlinnas, poleks mul täna nii tugevat ühendust loodusega.

→ Kui ma poleks oma koolieelset aega veetnud valdavalt üksi, poleks mul tekkinud nõnda suurt huvi lugemise, entsüklopeediate, iidsete kultuuride ja religiooni vastu. Ilma selleta poleks ma ilmselt jõudnud hiljem ka filosoofia, psühholoogia ning teaduspõhise ja holistilisema lähenemise ühendamiseni.

→ Kui vasakukäelist ja loova loomusega tüdrukut poleks väikesest peale projektipõhiselt “joonlauaga vastu näppe meetodil” kasvatatud ratsionaalseks ja loogiliseks (sh paremakäeliseks) tulevaseks füüsika- või matemaatika õpetajaks, ei tuleks mul täna ilmselt tajutava ja loogilise ühendamine nii loomulikult välja. Tõenäoliselt ei oleks mul siis vaja ka erinevaid (loovamaid ja loomingulisemaid + praktilisemaid ja loogilisemaid) väljundeid, et terviklikult kombineerida ja väljendada nii parema, kui ka vasaku ajupoolkere kvaliteete ning täita ja toita ka oma hinge.

→ Kui mind poleks koolis kiusatud ning ma poleks ennast nii “vale”, ebapiisava ja mittesobivana tundnud või oleksin tollal oma meeleoluhäirete, depressiooni, ärevuse ja suitsiidsete kalduvustega vajalikku abi ja toetust saanud, siis poleks ma tõenäoliselt hakanud otsima viise ennast aidata. Päris kindlasti ei oleks ma põhikoolis iga vaba hetke veetnud käsitöö või enesearengu (tollal valdavalt psühholoogia ja filosoofia) teemaliste raamatute saatel. Tõenäoliselt poleks minust hiljem saanud ka tõeliselt mässumeelset “halba seltskonda” kuuluvat teismelist (kogemus, mis omakorda õpetas mulle nii mõndagi maailma, elu ja minu enda, sh minu isiklike väärtuste ja moraali kohta).

→ Kui mul oleks olnud keegi, kellega oleksin saanud oma sisemaailmas toimuvat ausalt, vahetult ja hinnanguvabalt jagada, poleks ma leidnud oma teed kirjutamiseni. Usun, et kõik kunagi põhi- ja keskkoolis sahtlisse kirjutatud luuletused ning kümned tollal peetud päevikud olid heaks ettevalmistuseks eesootavale ning muutsid kirjaliku eneseväljenduse minu jaoks väga lihtsaks ja loomulikuks.

→ Kui mul poleks vaja olnud aru saada sellest, miks teised käituvad nii nagu nad käituvad ja mis mul siis ikkagi “täpselt viga on”, et ma kuhugi ei sobitu ning minu jaoks olulistele inimestele iseendana ei meeldi, siis tõenäoliselt ei edendaks ma täna nii jõuliselt individuaalset eripära, eneseaktsepteerimise ja tundma õppimise olulisust ega jagaks ka õpetusi selle kohta, kuidas ennast teadlikult juhtida ning oma erilisust nähtavale tuua. Ma ei räägiks ka sellest, kui oluline on näha ja aktsepteerida teisi (eriti lapsi) sellisena nagu nad on.

→ Võimalik, et kui ma poleks juba siis selgelt teadvustanud, et kõik inimesed ei toimi samamoodi ning samad lähenemised, tehnikad ja soovitused ei toimi kõigi puhul (suutmata seejuures seda kuidagi loogiliselt ära põhjendada või ka tollal levinud isiksustüüpe käsitlevate lähenemistega piisavalt täpselt selgitada), poleks mul hiljem (2015 aastal) Human Design süsteemiga sellist plõksu ära käinud.

→ Kui ma oleksin tundnud end nähtud ja mõistetuna oma pereliikmete ja lähedaste poolt, siis tõenäoliselt ei paneks ma ka täna nii palju rõhku sellele, miks on nii oluline erinevates pere-, lähi- ja ka töösuhetes õppida tundma ennast ja teist, teadvustada tekkivat ühisosa ja vastastikmõju (sh mustreid ja ülekandeid ning alateadlikke “trigereid” ) ning luua avatud ruum vastastikkuseks mõistmiseks ja kommunikatsiooniks (st jääda iseendaks ja lubada partneril või lapsel teha sama + seda siis veel hinnata ka).
Kõigesse, mis puudutab peresuhteid, -dünaamikaid jms on kindlasti väga palju panustanud minu isiklik kogemus ning vajadus mingeid korduvusi mõista ja muuta. Kõige enam on kindlasti sellesse panustanud suhe minu tänaseks juba teismeline pojaga.

→ Kui mul poleks “apokalüptilist” lähisuhte kogemust, siis poleks ma kindlasti nii põhjalikult süvenenud erinevatesse ohver-päästja-agressor dünaamikatesse, ega pidanud oluliseks seda teemat ka erinevate tahkude alt avada. Rääkimata siis kommunikatsiooni ja konfliktilahendamise oskuste omandamisest, rakendamisest ja edendamisest.

→ Ja kui pandeemiaga poleks kõik mu tollased loovad ettevõtmised kolinal kokku kokkunud ning ma poleks pidanud tegema korralikku enesereflektsiooni pausi ning seejärel suure miinusega uuesti alustama, poleks ma tõenäoliselt jõudnud ärikonstellatsioonide õpinguteni ega ka hakanud muul moel süvendatult uurima organisatsioonide arengut, kasvu ja käitumist, sh asutaja(te) dünaamikate mõju ettevõttele ning erinevaid korduvaid mustreid (probleeme) kliendisuhetes, meeskonnatöös ja ettevõtte kasumlikkuses. Organisatsioonide ja meeskondade “probleemide” mitmekülgsus on tõenäoliselt põhjuseks, miks on minu huvi selle valdkonna vastu alates 2020. aastast iga koostöö ja kogemusega üha enam kasvanud.

…

Võiksin seda loetelu veel pikalt jätkata, aga usun, et mõistad nüüd, mida pidasin enne silmas, kui ütlesin, et minu puhul on üks asi alati viinud teiseni ning minu isiklik teekond (sh kust see kunagi ´87 aastal algas) on mõjutanud seda, mida olen õppinud, omandanud, kogenud ning täna pean väärtuslikuks ka Sinuga jagada.

Võimalik, et nüüd ei tundu ka minu mitmekülgsed loomingulisemad ja ka ratsionaalsemad väljundid, tegevused või ettevõtmised nii kummaliste või seosetutena. Mulle meeldib oma kogemuste, teadmiste, oskuste ja talendiga panustada teiste isiklikku, suhete- ja/või tööalasesse arengusse, ent teisalt on minu enda jaoks oluline seda tasakaalustada ka võimalusega ise midagi luua.

Kui ma jõuan millegi toimiva või väärtuslikuni, siis pean oluliseks seda jagada nendega, kellel võiks ka sellest kasu olla. Teisalt jääb minu enda jaoks justkui millestki vajaka, kui ma ei saa seda ühendada või kombineerida millegi loomingulise ja ilumeelt toitvaga.

Eneseareng ei jõudnud minuni trendiga, tegemist ei olnud ka teadliku või praktilise otsusega. Ammugi ei näinud ma näiteks 20 aastat tagasi psühholoogiat õppima minnes end kunagi tulevikus inimestega töötamas - ma tahtsin ennast paremini tundma õppida ning enda elukvaliteeti, minapilti ja suhteid parandada. Loomingulised ja “ebapraktilised” tegevused, millest väikesena unistasin, aga mis mulle tollal kättesaamatud või keelatud olid, on olnud miski, mida olen lubanud endal täiskasvanuna avastama, õppima ja väljendama hakata. Seetõttu ei ole ma ka üldse ükskõikne teiste (eriti noorte) loomingu, loomingulisuse ja loova eneseväljenduse edendamise ning andekate inimeste väestamise osas.

Ma jumaldan kvaliteeti, käsitööd, unikaalseid hingega loodud esemeid ning personaalset lähenemist.
Loodus ei loo koopiaid ja ma usun, et (loomulik) originaalsus on tänapäeva maailmas tõeline luksus!

Individuaalsus, unikaalsus, loomulikkus, loovus ning personaalsed (nn. tailor-made) lahendused ja lähenemine on ka miski, mis on minu erinevate varasemate ja ka praeguste tegemiste läbivaks jooneks.

Räägime siis nüüd natuke mõne sõnaga lähemalt sellest, mida olen varasemalt tööalaselt teinud ning millega tegelen praegu.