Ära unusta tänada teekonda, see on teinud Sinust selle, kes Sa täna oled!

Ära unusta tänada neid, kes aitasid Sul kasvada!

Ja mis kõige olulisem - ära unusta tänada ennast!

Väikest ennast, teismelist ennast ja kõiki muid vahepealseid versioone “endast”.

Sa oled jäänud ellu, saanud hakkama, ületanud ületamatuna näivad raskused, Sa oled võitnud ja kaotanud, kogenud, kasvanud, arenenud ja muutunud!

Sa oled palju visam, ägedam ja targem, kui kunagi varem!

Ja kui Sa oled heitnud selle tänuliku pilgu minevikku ning vaadanud otsa neile, kellega on elu Sind kunagi kokku viinud, siis jäta sellega hüvasti ning liigu edasi!

Teinekord on hea endale meelde tuletada, “siin ja praegu” kipub väga tihti olema samaaegselt lõpp, paus ja ka millegi uue algus.

Ja kui me juba meeldetuletusteni jõudsime, siis …

see, kust Sa tuled, ei defineeri seda, kuhu Sa välja võid jõuda, aga ilma Sinu unikaalse taustaloota, ei oleks Sina täna see kes Sa oled. Ja ainult see, kes Sa täna oled, saab otsustada kelleks Sa oma järgmises elupeatükis - oma järgmist “Everesti” vallutades - kasvama hakkad

Kui elad, siis ela!

Elu on alati hetkes ja samas “läheb ainult edasi”!

Sarnaste mõtete saatel sulgesin ma täna hommikul ühe pooliku märkmiku, kuhu olen aasta+ vältel erinevaid mõtteid ja taipamisi kirja pannud. Seal oleks olnud veel ruumi ning päris kindlasti võiks sealt leida nii puhast kulda, kui ka mitmeid inspireerivaid pärleid. Aga mis siis! See lugu on lõppenud ja see märkmik on leidnud oma auväärse koha teiste omasuguste kõrval.

Uut märkmikku veel pole ja naljakal kombel on äkitselt selle kiire asjaga aega küll! Sest mulle nii meeldib see teadmine, et mina saan valida milline see uus saab olema, millega ma seda alustan ning mida ma sinna kirjutama hakkan

Kes teab, äkki on Sul ka praegu täpselt paras aeg sama teha ?!

Kas otseselt võ kujundlikult.