Kui teed, tee õige tundega. Kui õiget tunnet pole, ära tee!

“Sellest MIDA Sa teed, on palju olulisem see, MILLISE TUNDEGA (“energiaga”) Sa SEDA MIDAGI teed!”

Telefonimüügi naised (ja skämmerid) tuletasid seda mulle sel nädalal nii hästi ja eluliselt meelde ning tahan nüüd seda Sinuga ka jagada!

Perioodiliselt satub mulle helistama lisaks skämmeritele ka telefonimüüjaid.
Viimastel päevadel on neid kõnesid olnud ebatavaliselt palju, minu meelest lausa kaheksa. Küll uuriti minu vaimse tervise kohta, pakuti mitmel korral erinevaid toidulisandeid ja vitamiine, kindlustust ning erinevaid reklaamteenuseid ettevõttele.

Kuna tegemist ei olnud ühe, kahe või kolme müügikõnega ning hääle järgi oli tegemist erinevate inimestega, siis jäin nende kõnede peale mõtlema.

Kõigil nendel kõnedel oli midagi ühist ja miski eristas neid väga selgelt kahest petukõnest, millele ka sel nädalal pahaaimamatult vastasin - skämmerid olid telefonimüügi naistega võrreldes täiesti teistsuguses energias!

Kui skämmerid mõjusid väga usutavalt ja motiveeritult - nagu tõeliselt kirglikud elukutselised näitlejad tõetruult oma rolli välja mängimas (aga kes paraku minu puhul panid sedapuhku faktidega totaalselt puusse - vahetamist vajav elektriarvesti sai juba päris elektriku poolt vahetatud aasta alguses ning elukaaslast, kellel on tekkinud tõsine kiireloomuline probleem politseiga … mul lihtsalt pole), siis müügiinimestega oli sel nädalal täiesti teine lugu!

Kõigi nende naiste häälest, kes mulle ilusate sõnade saatel midagi müüa või pakkuda püüdsid, kumas läbi kombo vastumeelsusest, lootusetusest ja meeleheitest.

Nad kõik olid raskes seisundis, osad alustasid oma juttu raskelt ohates, teised aga hingasid sügavalt (ent väga pingutatult) sisse ning hakkasid metsiku tempoga mingit etteantud teksti monotoonselt ette lugema (seejuures umbes minuti jooksul ühtegi pausi tegemata või kontrollimata, kas ma ikka liinil või lainel püsin).

Ma olen õppinud teenindusjuhtimist, selles vallas töötanud ja ehkki ma pole ise kunagi nö “külmasid kõnesid” või telefonimüüki teinud, siis ma tean mis töö see on. Ma mõistan neid naisi. Väheste jaoks on see unistuste töö, paljude jaoks ei ole tegemist kuigi tulusa ettevõtmisega ning tooted, mida tuleb teistele maha parseldada ei ole enamasti need, mida ise valiks või tarbiks (või mille kohta oskaks midagi enamat rääkida, kui paberil etteantud tekstist välja lugeda saab). Vähemalt vanasti ei olnud telefonimüügi tulemustasu kuigi motiveeriv - isegi keskmisest paremate tulemuste korral - milline on see süsteem täna, ma ausalt öeldes täpselt ei tea (ja ega see polegi praegu selle postituse seisukohast kõige olulisem).

Nende kogemuste (8 kõne) põhjal oletan, et tänagi toimib telefonimüük paljuski etteantud stsenaariumi kohaselt - kopeeri 1:1-le etteantud juhendit, õpi pähe mingi tekst ja mingid variatsioonid, mida vastata kui klient ütleb üht või teist. Jää selle juurde, mis toimib (loe: toimis kunagi varem ning tee nagu teised enne Sind on teinud), ära midagi uut leiuta ning kui Sa ei näe tulemusi, tee lihtsalt rohkem (loe: tee rohkem kõnesid). Vanasti ei olnud selles vallas kuigi palju ruumi loovusele ja selle kogemuse põhjal oletan, et see on vähemalt mingite ettevõtete puhul ka tänaseni nii.

Kui kunagi see kõik toimis - eriti, kui me veel ei teadnud kuidas mäng käib - siis täna julgen oletada (nende naiste meelestatuse põhjal), et see mudel või vähemalt nende naiste eelnevad ja ilmselt ka järgnevad kõned ei ole ega saa ka olema kuigi tulemuslikud.

Me teame, et tõeliselt head müügiinimest eristab kõigist teistest see nähtamatu “energia” (entusiasm selle vastu, mida ta müüa püüab / usk oma tootesse) ning kuulamisoskus (+ võime kohandada oma pakkumist sellega, mida potentsiaalne klient siis ütleb / vastab / vajab). Seda feikida või vägisi endast välja suruda ei saa. Võib küll kasutada õigeid sõnu, aga säravaid silmi, kirge oma pakkumise ning huvi teise inimese vastu, ei ole kuigi kerge usutavalt “võltsida” (kas üldse on?).

Nagu ma juba mainisin, siis entusiasmi asemel kõlas nende naiste häälest läbi raskus. Kurb raskus.
Ainus küsimus, mida osad nendest küsisid, oli - kas mul on aega?

Olgem ausad - ajal, mil me kõik hakkame selgelt teadvustama, et meie tähelepanu ja sellega kaasuvalt ka aeg, on meie kõige väärtuslikumaks valuutaks, siis tuleb olla ikka tõeline masohist, et seda raisata raskele, rusuvale, tuimale ja üksluisele vestlusele (eriti, kui teisel pool on võhivõõras inimene, kes ei paku ka mingit elumuutvat “once in a lifetime” võimalust või ravimit seni ravimatuks peetud haigusele).

Mis veel mu tähelepanu pälvis oli asjaolu, et kõik (!!!) need naised leppisid mu eitava vastusega. Mitte keegi (!!!) nendest isegi ei küsinud, kas võiksime kokku leppida uue aja või kas mul on aega või huvi mõnel muul päeval sel teemal rääkida. Osad ei öelnud kõne lõpetuseks isegi mitte “head aega”. Mis tähendab seda, et tõenäoliselt olin ma nende jaoks (vähemalt alateadlikult) “lootusetu ettevõtmine” veel enne, kui ma telefonile vastasin.

Aga…

Kui Sul pole aga usku ega lootustki, et millestki võib asja saada, siis kas on üldse mõtet seda teha?

Ma olen sageli endale meelde tuletanud (ja päris mitmes kohas ka jaganud) põhimõtet, et “kui õiget tunnet pole, siis on parem mitte teha” (kas hetkel või üldse) ja et mida enam aeg edasi, seda olulisem on “õigete asjade tegemise”, “õigete sõnade ütlemise” või lihtsalt “rohkem tegemise” asemel teha neid asju “õige energiaga”.

Uskumatu, kui kergesti see vahel ununema kipub! Seda tegelikult tahangi Sulle selle postitusega meelde tuletada! Ei midagi uut, aga äkki on Sinulgi seda praegu vaja!

Lisaks panid need kogemused mind mõtlema motivatsiooni, kire, sihikindluse ja kõigi nende päevade (või olukordade) peale, kus neid pole.

Väga vähe on neid, kelle puhul on motivatsioon püsiv. Mõned on lihtsalt distsiplineeritumad, tahtejõulisemad, järjepidevamad, visamad või kindlameelsemad. Aga motivatsioon (eriti, kui see on väline ja tulemustega seotud) on harva püsiv!

Eriti tänapäeva kiirusele orienteeritud maailmas ning olukorras, kus tulemusi (kohe ja kiiresti!) pole või neid ei tule ka näiteks pikema aja vältel (mis tõenäoliselt vastab tõele nende telefonimüüjate puhul ning mida oled Sinagi kindlasti kunagi varem kas isiklikus või tööalases arengus kogenud).

Selle kohta öeldakse sageli, et “ainult rahalisest motivatsioonist ei piisa” ja olgem ausad - sageli ei piisagi.

Eriti, kui “präänik” ei ole kuigi motiveeriv (nt suur pingutus = üks tehing = suur võit) ning kui taustal ei ole mingit sügavamat huvi või kirge valdkonna või selles edenemise (“tahan õppida, areneda, kasvada, saada paremaks”) vastu.

Huvi ja kirge võib küll püüda teeselda, aga neid sundida ei saa!

Kunstlik kirg ja pinnapealne huvi (mille taustal on ainult soov saada igatsetud “präänik”) ei kanna läbi keerulistest kohtadest - kui asjad ei liigu ega edene, sõltumata pingutustest tulemusi pole, keegi ei aplodeeri ning kõik tundub minevat allamäge.

See on koht, kus paljud löövad käega ning liiguvad edasi järgmise asja juurde (ettevõtluse võtmes räägitakse sellest palju, aga see kehtib tegelikult ju kõigis eluvaldkondades). Siinkohal on aga jälle oluline tunnetuslikult eristada kohti, kus huvi ja kirg mingi valdkonna või tegevuse vastu ongi püsivalt ammendunud (areng on peatunud ning on aeg edasi liikuda ja end uutele võimalustele avada) nendest kohtadest, kus “täna lihtsalt pole motivatsiooni”.

Elu ja mingis vallas edenemine ei ole sirgjooneline mäkketõus - me kõik teame seda, aga seda on vaja alatasa endale meelde tuletada (eriti tänapäeva sotsmeedia illusioonide mullis) - tagasilöögid, pausid ja platood on loomulik osa arengust.
Kõigil on vahepeal tunne, et tahaks käega lüüa, enam ei taha ega jaksa. Ma ei tea kedagi, kelle eneseusk (sh usk sellesse, mida ta teeb või kas seatud sihi saavutamine on ikka võimalik) poleks kunagi vankuma löönud (eriti pikema aja vältel ning perioodidel, kui kõik näib vaikselt hääbuvat või tegevustel pole koheselt mõõdetavaid tulemusi).

Need on kohad, kus on hea teha paus (ja seda on tegelikult võimalik teha ka palgatööl olles - kasvõi paari vaba päeva näol). Ehk siis mitte suruda raske ja kehva tundega edasi (nagu need müüginaised, kelle kogu pingutus ilmselgelt kinnitas juba neile nende meelestatust - “sellele inimesele helistamine nagunii ei vii kuhugi = no näed - ma teadsin, ei viinudki”).

Ma tegelikult väga loodan, et kõik see, mida ma kirjutan, kajavab Sinust mööda ning ei puuduta Sind või Su elus praegu toimuvat mitte mingil moel! Et Sinu elus (ja erinevates Sinu jaoks olulistes valdkondades) asjad voolavad, Su silmad säravad ning Sa naudid oma töö vilju täiel rinnal!

Kui aga Sinagi oled praegu keegi, kelle usk on kõikuma löönud või kellele hakkavad meeleheide ja lootusetus vaikselt ligi hiilima, siis mul on Sulle üks soovitus - VÕTA KORRAKS AEG MAHA!
Tee paus, maga ennast korralikult välja, ole endaga vaikuses, mine loodusesse, vaheta keskkonda, reisi, jaluta vanalinnas, tee vahelduseks midagi täiesti teises valdkonnas (kui töötad peaga, siis tee midagi käelist vahelduseks), suhtle mõne inspireeriva inimesega, … ja kui tunned, et Su seisund ja meelestatus on muutunud, tule sama asja juurde tagasi.
Kui “värske hingamisega” naastes tundub miski endiselt rusuva või “surnuna” - vot siis on aeg hakata vanast vormist või tegutsemisviisist lahti laskma.

Ära loobu, kui oled väsinud või motivatsioon kaob. Tead ju küll seda meemi tüübist kirkaga, kes kaevandab pika maa ära ning loobub kaks lööki enne teemantini jõudmist?!

Kui otsustad “loobuda”, siis tee seda selgusega ja siis, kui miski on ennast Sinu jaoks ammendanud ning leiad, et on aeg edasi liikuda. Ja ära unusta ka seda, et vanast vormist või tegutsemisviisist loobumine ei ole kaotus - kõik olulise (ennekõike oma oskused, teadmised ning selle, kelleks teekond Sind kasvatanud on), võtad Sa endaga nagunii kaasa!