Mõned mõtted tehisaru loodud illusioonist
Tahan jagada paari mõtet seoses tehisaru loodud piltide kasutamisega.
Olen märganud, et viimasel ajal on mu uudisvoog täitunud mitte enam ainult AI loodud tekstide, vaid ka piltidega.
Väga ilusate, täiuslike… aga kõike muud, kui ehedate või loomulikega.
Jah, nii on mugav - ei pea minema pildistama ega ka tunnistama enda ebatäiuslikkust (loe: eripära, mida tasuks õppida armastama ja aktsepteerima) või siis … võtma selle osas midagi ette.
Jah, ma saan aru, et mida tehislikumaks ja kunstlikumaks maailm muutub, seda suuremaks muutub lõhe tegelikkuse (nt enda peegelpildi) ja selle vahel, mida me ekraanilt näeme. Sh kasvab ka surve trendiga kaasa minna ja hakata ennastki samal viisil (täiuslikuna) näitama. Või siis pürgima täiesti ebarealistliku masinliku perfektsuse poole (mis ei ole paljude jaoks isegi mitme operatsiooniga saavutatav).
Jah, ma saan aru, et see mõjub inspireerivalt - on neid, keda motiveerib enda täiusliku versiooni nägemine midagi oma välimuse juures muutma ja täiustama, aga eks seegi ole üks parajalt libe rada ja ohtlik lõks. Ebapiisavusest - ära tee. Kui see aitab Sul ennast enesekindlamalt tunda - lase käia!
Jah, ma olen nõus - enda elust täiusliku karikatuuri loomine võib aidata oma sihte silme ees hoida, visualiseerida ja manifesteerida uut tegelikkust.
Kõigega nõus, AGA…!!!
✘ Äkki mäletad aegu enne sotsiaalmeediat, kui me võrdlesime ennast ajakirjade kaantel kujutatud retušeeritud supermodellide, staaride ja kuulsustega? Juba siis loodi meile kunstlikke standardeid, millele ei olnud võimalik kuidagi loomulikult vastata (sest ka ammu aega tagasi ei näinud need inimesed päris elus välja sellised nagu kaanepiltidel). Siis tuli sotsiaalmeedia oma filtritega ja tegelikkus sai veelgi enam moonutatud. Rahulolematus iseenda ja oma välimusega kasvas veelgi (koos plastilise- ja korrigeeriva kirurgia populaarsusega).
Nüüd oleme me tegemas väga ohtlikku hüpet sootuks ebainimliku ja täiesti kunstliku “täiuslikkuse” tasandile.
� Aga kas meie aju ikka suudab selles tohutus infomüras eristada ehedat ebaehedast ning mitte võrrelda enda peeglist avanevat vaatepilti täiuslikkusega, mis vaatab vastu telefoni- või arvutiekraanilt? Ja kui Sinu oma suudab, siis kas sama kehtib ka näiteks hapra minapildiga noorte puhul? Me räägime, et nende vaimne tervis on tuksis - aga vaata korra, millises maailmas nad peavad üles kasvama!?
Ma ei hakka Sulle moraali lugema ega ütlema mida teha ja mida mitte.
⚠︎ Ma tahan lihtsalt Sulle meelde tuletada, et SUL ON MÕJU!
⚠︎ SINU SÕNADEL, TEGUDEL JA VISUAALIDEL ON MÕJU!
⚠︎ Sa ei tea kunagi kui paljudeni (ja kelleni täpselt) Sinu pilt, sõnum ja selle (alateadlik või teadlik) sisu jõuda võivad.
⚠︎ Ja ma võin Sulle kohe praegu kinnitada, et Sul on tegelikult palju suurem MÕJUVÕIM, kui Sa arvatagi oskad! Sind on internetis näinud palju rohkem inimesi, kui Sa arvatagi oskad!
⚠︎ Ja Sa ei tea, kui paljud inimesed (sh. noored!) võivad võrrelda enda tegelikkust, enda hommikust peegelpilti tehisaru poolt loodud kunstliku Sinuga.
Kas Sa ikka tahad (äkki endalegi teadmata) panustada kunstliku ja ebaeheda perfektsuse maailma masinliku täiusega (mida AI loodud pildid paratamatult on), mis ei ole mitte kellegi jaoks loomulikult saavutatav?
Asjakohane on siis vist mainida, see pilt ei ole ka AI loodud, hoopis Merlyn Kallaste tehtud.