Räägitakse, et kõige rohkem realiseerimata potentsiaali leiab surnuaiast.

Suur osa sellest leiab aga oma otsa palju varem - mugavustsoonis täiuslikke tingimusi ja lõputuid “homseid” oodates.

Tead ju küll - “siis, kui...”

Ja siis on valdkonnad, kus on võimalik potentsiaali rakendamist ja realiseerimist reaalajas jälgida.

Võitlussport on minu jaoks üks sellistest valdkondadest.

Naljakal kombel jõudis see spordiala minuni esmakordselt tänu huvile soorituspsühholoogia vastu (mis teha - ikkagi praktik!)

Kas sa oled kunagi leidnud ennast olukorrast, kus kaine mõistus soovitab vaikida, aga miski riivab nii sügavalt, et lihtsalt ei saa…?!

Minu jaoks on see nüüd üks sellistest kohtadest

Tee, mis tahad, aga kellegi teise pelgalt isiklike esteetiliste eelistuste või isikliku arvamuste najalt stigmatiseerimine ning teise inimese pädevuse tühistamine tema välimuse tõttu - eriti abistaval ametil, vaimse tervise valdkonnas ning sisuliselt teise samas valdkonnas tegutseva inimese poolt - on miski, mida on keeruline vaikides kõrvalt vaadata.

Räägime korraks vägivallast (õigemini sellest mis on vägivaldne ja mis paistab vägivaldsena)!

Ühest küljest jagan ma oma mõtteid tänu nendele inimestele, kes on mulle viimase nädala jooksul kirjutanud ning väljendanud oma pettumust seoses sellega, et nad poleks kunagi mind vägivaldseks või vägivalda armastavaks inimeseks pidanud (kontekstiks siis the League sündmuselt ja minu enda poksitrennist stoorides jagatud lühivideod).

Teisalt tänu kõigile neile, kes on minuga viimastel päevadel jaganud Eesti staarblogija loodud hoiatavat keskkonda ja innustanud mindki sealt tuttavaid otsima ning infot levitama.

Pinnapealsel vaatlusel tundub vägivald vägivallana, kas pole?

Ühed peksavad ja kuritarvitavad lihtsalt nõrgemaid (valdavalt naisi ja lapsi) ning teised üritavad alistada endaga samaväärset (või tugevamat) vastast. Mõlemal juhul saab küll keegi kannatada, aga need pinnapealselt samaväärsed tegevused EI OLE SAMA!

Tahan jagada paari mõtet seoses tehisaru loodud piltide kasutamisega.

Olen märganud, et viimasel ajal on mu uudisvoog täitunud mitte enam ainult AI loodud tekstide, vaid ka piltidega.

Väga ilusate, täiuslike… aga kõike muud, kui ehedate või loomulikega.

Jah, nii on mugav - ei pea minema pildistama ega ka tunnistama enda ebatäiuslikkust (loe: eripära, mida tasuks õppida armastama ja aktsepteerima) või siis … võtma selle osas midagi ette.

Jah, ma saan aru, et mida tehislikumaks ja kunstlikumaks maailm muutub, seda suuremaks muutub lõhe tegelikkuse (nt enda peegelpildi) ja selle vahel, mida me ekraanilt näeme.